Jagage kama

Loomulikult on sul hea meel vanu tuttavaid kohata keda sa pole ehk aasta näinud (võibolla ka ainult päeva… kust mina tean). Loomulikult tahad sa nendega kõiki oma uudiseid ja mõtteid jagada. Ja kui samal ajal kõlaritest kellegi kõne segab siis peabki kõvemat häält ise tegema, et sõber sind kuuleks. Eriti, kui kõne pidajal midagi eriti öelda pole. Tsiteerib Hurta, Merd ja võibolla ka eelmist linnakirjanikku, sekka null oma mõtet. Unistamata sellest, et keegi kunagi ka sind tsiteeriks sest ütlesid midagi uut, või paremini.

Aga mine siis paar sammu kõrvale, sa ei pea seisma nende kes räägivad ja nende kes kuulavad vahel. Mõni ju pingutab, ehk siiski on esinejal midagigi öelda ka.

Või siis mine esine ise, kui su mõtted on nii head, las siis kuulavad juba kõik.

24 veebruar, Tartu tähetorn, Muhv, nõudmiseni.

Absoluutselt mina

Ja just eile lapsele koolitöö jaoks luuletust otsides kukkus Kalju Lepiku paks luulekogu lahti sellise koha pealt, miskipärast meenusid kohe sina…

Minul on karvased sääred

Minul on karvased sääred
ja karvane rind.
Kogu küla peab
ahviks mind.

Minu on õige jäme
tõrrepõhja hääl,
õhtul hilja kui hõikan
kodumäel.

Aga mu süda on vaba,
vaba kui lind.
Aga linnuks ei pea
Keegi mind.