jäätuski ära jõgi

aitäh valgusele kes välja tuli. ma olen viimase paari kuu jooksul teinud umbes ühe pildi oma aparaadiga, täna sai siis 10 korda rohkem tehtud. võibolla oli oluline ka see et ma otsustasin jälle jala tööl käima hakata, vaatame kuidas jalg sellesse suhtub küll.
ja teiseks avastasin täna kui, ma ei teagi mis sõna see on. ühesõnaga kui nädalavahetusel siim korraks tartus oli, siis tegin tema apastraadiga kaidist ühe pildi, ja ta pani selle nüüd oma flickri photostreami (flickr btw on kõige kohutavamalt aeglasem teenus mida ma tean, no except icq web ehk, igatahes sai lausa rss-ist sealt unsubscribetud), ja mu pea esimene mõte oli “miks ta seda tegi”. ja peamine mõte oli et “küllap mõnitab”. no mida see on iseasi, aga ju ma siis olen väga kaitsval positsioonil oma pildi tegemise oskuse koha pealt, ja kui keegi kuskil demonstreerib siis ma näen pigem seda mis oleks pidanud teisiti tegema.
tegelikult ei ole see üldse nii oluline, või isegi nii hull nagu paistab, eks.

teine kord

sügisene meri, kivid, kadakad, marta ja tema vanavanemad. ja mingi hetk avastus et film aparaadis teeks selle hetke hiljem mäletamise palju lihtsamaks. klõpsud tulidki kuidagi väga toredate säriaegadega ja toreda heliga. ma tavaliselt kohe peale ühe filmi lõppemist panen uue sisse, seekord sattus veidi pikem vahe. aga mis seal ikka, tuleb järelikult uuesti minna.