strawberry kandidaat

bandidas – wtf? et nagu seeria jätkub. kõigepealt film õllest, siis orgasmidest, ja nüüd, ma isegi ei oska öelda mis asi see oli. äärmiselt oluline osa oli igal juhul kahe peaosalise rinnapartii, umbes pool filmist igal juhul oli neile minu arust pühendatud. teine võimalus et kuna ma seda märkasin siis film saavutas oma eesmärgi.

the oh in ohakas

the oh in ohio – ei saa öelda et oleks sellist lõppu oodanud. aga ood vibraatorile on filmi jaoks omapärane teema.
the hard corps – kunagi teeb van damme veel mõne hea filmi, sest eeldusi tal selleks on. see polnud see film.

kahekordne õnn

just my luck – tihti ei juhtu et 15-20 minutit pärast filmi algust ma lõpetaks vaatamise. see oli üks neist kordadest.
hard luck – vaatasin lõpuni ja huviga. tegelikult üle pika aja minu arust hea film. vahepeal ei saanud aru mis täpselt film üritas olla, kas märul, triller, õudukas, draama või kes teab mis veel. aga kokku sulandus kõik ilusti.

swedish bikini team

clerks 2 – väga heale filmile korralik järg. minu arust eriti hea näide sellest kuidas tegelikult pole vaja hea filmi tegemiseks raha kulutada, piisab tahtmisest.
beerfest – kes iganes otsustas et õllejoomisest võiks filmi teha oli jobu. ma ei pidanud eriti palju super troopersist, ei pea ka sellest. kuigi jah, lisapunkti saavad nad “gratuitious nudity” eest. täielik segapudru ja mitte just eriti heas mõttes.

neljatäheline filmi nimi

fuck – võib vaadata küll. telekast nagunii kunagi ei näidata.
ma tunnen end suht alati halvasti kui ma ütlen halvasti. ropult. ja ka lihtsalt halvasti. ja ma ikka tihti mõtlen et miks ma seda teen ja kuidas saaks vähem. sest enamuse ajast on see tõesti lihtsalt nõme, ebaviisakas ja ebavajalik. saab ka teisiti. aga ma olen ka seda meelt et vahel on täiesti õige öelda FUCK!.
mis eesti keeles see sõna on mis inglisekeelse kultuuri jaoks fuck on. minu arust sellist polegi. on hunnik sõnu mis on nö ebaviisakad pole aga üht mis oleks esile tõstetud.
ja unustage ära et minu kodus vabalt ropendama hakatakse.
get the fuck out of here.
ahjaa, fuck ei tähenda midagi mõistliku siinses kultuuris minu arust. see on nagu lapsena uue sõna kasutamine mille tähendust ei teadnud, aga vägev oli. ja väga arusaamatu oli kodus selle eest tappa saada. sest ma tõesti ei teadnud mis see sõna tähendas.
tegelt liigne roppuse kasutamine filmides on häiriv. tarantino, ja mitmed filmid kus al pacino mängib. minu arust ei ole vaja erilist näitlejaoskust et karjuda tati pritsides roppusi. öelgu seda sama ilma sõnadeta, vot see on näitlemine.
FCC eestis ei mõju, aga mingi vastav koopia on ka sin olemas. midagi nagu tsenseeritakse telekas, ilmselt ka raadios, aga mis pidi ma aru ei saa.
millest ma aru saan on see et filmide reitingud on täiesti kasutud. vähemalt oleksid mulle kui vanemale. kui ikkagi ropendamine, või näiteks rinna (nais) paljastamine tõstab reitingut rohkem kui mitu mitu laipa siis mis kasu mul sellest süsteemist on?

luc bessoni vaim

crank – ma ei tea. st ma tõesti ei tea. võibolla segas natuke see et ma ei vaadanud segamatult. kõrvaklappidega siiski on kõige parem. ja nii et kogu aeg ei pea pausi panema ja ootama kuni marta jooksuga uuele ringile läeb. ei halb ei olnud. ma siiski arvan et väga hea ka ei olnud. ja mina ei suutnud küll enda jaoks ära siduda et see võiks GTA-d kuidagi meenutada. aga hea meel oli et amy smart ei mänginud 18 aastast, ja et ei mänginud jobu. no hea küll, kui siis õige pisut. aga tegelikult oli suht tõsise ja kurva filmiga tegu.

võis küll

superman returns – ilmselt on siiski põhjus miks pole ühiskondlikult aksepteeritav liibuvates aluspükstes tänaval kargamine, veel vähem lendamine. keegi võiks seda supermanile ka öelda. mitte et film halb oleks olnud, aga kurjami plaan oli, ütleme, rumal. isegi mitte maniakaalne aga ajuvaba.
cars – parem kui ma arvasin. go GUIDO!