Ega ma neid ei loe ka

Püüdsin täna meenutada millal ma viimati märkasin Eesti ‘meediaväljaannete’ online versioonis mõnda kommentaari mis oleks midagi juurde andnud, mitte ainult viha vaenu või lollust toitnud. Ei meenunud. Ja ei, ma ei suuda öelda nende asjade kohta mida kommenteeritakse ‘artikkel’.

Kunagi keegi leiutab midagi sellega seoses ja ehk ei saa rikkaks aga vähemalt teeb heateo. Ei ole ju võimatu, et selline kommuunipõhine enda regulatsioon nagu näiteks stackoverflows või discources paistab toimivat ka ‘ajalehes’ ei võiks toimida.

Nii peabki olema

Ma olen vastu. Hirmutamise ja mõnitamise vastu. Minu enda arvamuse maha surumise ja minu mõtete ära keelamise vastu. Kui ma nüüd selle pärast olen kitsarinnaline ja homofoob ja rassist ja kes teab mis veel – eks ma siis olen.

Lisaks olen ma kõrvalt vaadates vahelduva eduga ka ateist ja agnostik ja ksenofoob ja liberaal ja konservatiiv ja tihti ka lihtsalt halb inimene.

Ma püüan kellegile mitte heast meelest haiget teha ega kellegi elu segada kes teisi ei sega.

Eks me mõnekümne aasta pärast vaatame ajas tagasi ja igaüks saab ikka asjades erinevalt aru.

Sain endast rääkida. Teisisõnu egopostitus. Ah et mis mul on öelda vähemuste teemadel, ma ei tea midagi ja seega ei tohi kaasa rääkida? Tõsi ta ju on. Ega see ju ei ole demokraatia kui enamus otsustab vähemuse üle. Ei ole siiski täheldanud, et ühegi vähemuse õiguseid piirata üritataks…

Ubuntu 14.04 LTS esimene nädal

Installeerimine toimis alles pärast emaplaadi (Intel DH87MC) BIOS-i uuenduste paigaldamist. Igaks juhuks sai installeerimismeedia ka uuesti USB-i kirjutatud, koos meedia formateerimisega. Aga arvan, et BIOS oli siiski see mis kerneli paanikasse viis kohe protsessi alguses.

Veidi segadusse ajav on ‘software centre’ populeerimine peale installi, algul tundub, nagu midagi ei saakski installida (no neid asju mida mina otsisin) aga tegelikkuses tuleb lihtsalt oodata (ja ei saanudki aru kas apt-get update forsseeris tarkvara nimekirja tekkimise kiirust sinna või mitte).

Päris palju tarkvara kipub kokku kukkuma näiliselt ilma põhjuseta. Muusika, piltide ja videoga toimetavad peamiselt ja just need lahendused mis Ubuntu standardis kaasa tulevad. Aga näiteks ka google chrome. Ilmselt kui kasutamismudel nö stabiliseerub saab parem.

Algul arvuti ei tahtnud ‘shut down’ käsu peale voolu välja jätta, ärkas uuesti üles. BIOS-ist S4/S5 lubamine parandas selle.

BIOS-ist emaplaadi video ‘always enable-d’ asendisse panek suutis kuidagi segada unity loadimist, samas on võimalik, et seda tegi hoopis xorg-i mingi vabavara draiver ATI jaoks mida ma üritasin paigaldada. Igatahes võtsin kõik xorg asjad maha ja panin uuesti peale ja BIOS-i sätte muutsin ka ära.
3-ndale (just emaplaadi taga olevale) videoväljundile pidin ‘disable’ ütlema, muidu hakkas kuidagi GUI performance unity-s väga hakkima. Eks kunagi peab edasi uurima mis tal südame pahaks ajab.

ID-kaardi tarkvara veel ei ole ametlikku. Mitteametlikke ei julge mina panna. Ei tea kas keegi id.ee (ametliku pakkuja siis) poolt ei saaks olla mingi github või mis iganes repo owner ja samas ‘vabavara’ tegijad saaksid sinna siiski parendusi pakkuda.
Ja kes iganes arvas, et on ok bashi skript-i sisu veebist kopeerida käima panemiseks on jobu. Ehk olen nõus aru saama mingi repositooriumi lisamisest, et saaks installida aga see peaks olema ka viimane piir.

Garmini spordikella (310XT) ei suutnud ka selgeks teha. Peaaegu, et on vabavaralised tükid olemas (ei saa ju tahta, et Garmin ise seda pakuks) aga täpselt seda mudelit tundub, et ei toeta (või no pigem ANT+ protokolliga kellasid ei toetata). Aga eks ma saaks siis ju võtta garmini dokumentatsiooni ja mõne vabavara tüki ja ise pusida kui hirmsasti vaja oleks.

Ehk siis seni on olnud 2 põhjust miks windowsi tagasi buutida arvutit. Minul. Teistel pereliikmetel pole nagu vaja olnud. Ja seni pole mitte ühtegi põhjust väga vinguda olnud.

Peale esimest nädalat, kas Ubuntu 14.04 LTS sobib mulle igapäevaseks kasutamiseks koduarvutis? Jah. Kas see sobiks minu emale? Ka jah. Mööndustega. Kui ta ei vaja mingeid erilahendusi (Ja ID-kaart näiteks on kahjuks erilahendus).

Elevandiluust torn

Detsembris avas linnavalitsus Tartu Raekoja platsil uue mänguväljaku. Mõned pahased linnakodanikud on seda küll ekslikult pidanud jõuluskulptuuriks, kuid tegelikult 30 000 eurot maksumaksja raha siiski selliseks mõttetuseks ei kasutatud. Mänguväljaku hind jäi samasse suurusjärku suvel rajatud laste mänguväljakuga Annelinnas.

Lastel siiski uuele mänguväljakule asja ei ole, kuna see on neile liiga libe ja ohtlik. „Sulgejate“ küsimusele nimetatud teemal vastati, et tegemist on poliitmängude väljakuga ja seal võivad mängida ainult kogenud munitsipaalpoliitikud, kes suudavad libedal konstruktsioonil vältida libisemist korruptsioonisohu ja reitingukuristikku.

Lisaks paistab nende kuju mänguväljaku kõrgeima torni otsast kodanikele paremini silma ning nii näevad kõik, keda peab tänama linnale toodud kultuurilise õitsengu ja majandusliku jõukuse eest. Samas võimaldab nii tekkiv distants mõningal määral varjutada tühjust poliitikute silmade taga piirkonnas, kus maksumaksjatel asetseb aju.