hea küll, pikemalt

ei ole leidnud et väga palju kuskil muljetataks. ei kuulu “subkultuuri” ja ilmselt ei oska otsida.
aga siis, minu muljed eilselt rattaralli poolelt võistlusmaalt (mida jah võistluseks ikka ei taheta nimetada aga sõitke seenele selle jutuga).
enne startiminekut olin see “hooaeg” läbinud rattaseljas vast nii umbes 300km. Neist veidi üle saja maanteeratta seljas. Kõige pikem ring seni järjest oli nii umbes 45km. enne eilset pidasin üsna mitu päeva vahet sest viimase sõidu järel sadul mitte kuidagi ei kutsunud ja viimane jooksutrenn (teisipäeval) põrutas hirmsasti kõik ära.
ei ole varem maanteepeal teistega koos sõitnud, nii et ei osanud midagi karta. Veidike olin mures et kuidas vastu pean kogu distantsi…
pool tundi enne starti läks rehvivahetuseks, mitte minu rattal, aga huvitav oli ikka sest keegi meist pole sellise asjaga ilmselgelt ammu tegelenud nii et rapsimist oli palju, asi sai aga ootamatult kiirelt korda…
sellegipoolest jõudsime stardialasse nii et sattusime üsna viimaste hulka, arvaks et viimase saja…
sada meetrit peale stardijoont (mille me ületasime kuskil 2-3 minutit peale stardipauku) tulid kaks ratturit jala vastu ja kurtsid et kumm katki.
algus võeti väga rahulikult ja ettevaatlikult. mingit rapsimist ei olnud ja jäeti kenasti kõigile ruumis, just nii nagu mulle meeldib.
alguses võtsin üsna rahulikult. noh et näha mis toimub ja vaikselt atra seada. kuskil lõunakeskuse juurest vasakule keeramise juurest võtsin hoo üles nii enam vähem enda temposse ja võru tänavast tartusse viiva raudtee ülesõidu kõrval oli meie grupp üsna kohe koos nii et saime hakata vaikselt kõigist mööda venima.
Vedamist olime ka ainult minimaalselt harjutanud ja polnud kokkugi leppinud kui palju kes ja kuidas tirib… Kui minu kord oli vedada haakisin ühele punasärgile sappa kes meist veidi kiiremini liikus ja hoidsin hammastega kinni. Kui ta mingi hetk üle õla hakkas vaatama et kes teda nii ära kasutab arvasin talle et meil väike grupp ja tulgu kampa. Tatra orus liibusin nii ratta lähistele kui suutsin ja spidomeeter näitas lausa 62,5km/h, GPS ümardas selle 1km vähemaks. Seal samas tuli ka järgmisel tõusul pulsi kõige kõrgem piik ära. Aga siis tuli varsti varsti “mäefinish” ja no tõusud mulle kohe mitte ei sobi :) nii et seal ma sellest grupist välja kukkusingi.
Lauri sai mu varsti kätte (ta alalhoiu instinkt on piisavalt suur et orus veidi pidurdada) ja temaga koos liikusime pangodini. Vahepeal rabasin veel teeservast tüki rabarberit mida rõõmsad tütarlapsed jagasid… Aga kui Lauri joogipunkti sisse keeras pressisin ma otse edasi. (nii et sealt sai Lauri esimesed poolteist minutit kaotust).
Pangodist Elvani oli üsna kõva külg-vastutuul. Punasärk sattus üsna varsti mulle ette. Aga vaikselt vahepeal üht gruppi ära kasutades üritasin edasi pressida.
Hetk enne Peedu tee peale jõudmist teatas punasärk mulle korraks et “lase teistel ka vedada”, aga keegi mööda ei tõmmanud ja ma ei osanud seal kurvilisel osal ise ka passima jääda.
Elvast läbi läks üsna rahuliku hooga, jalad olid juba 15km üsna pakud all olnud. Üritasin kõvasti juua ja veidike end koguda.
Peale Elvat on paar vastikut tõusu, seal sai hoog üsna otsa aga alles pika norimise peale võttis üks mees vaevaks paar minutit tirida. Oranzh särk on kõik mis mäletan, numbreid üritasin meelde jätta aga ükski ei säilinud finishini peas. Vastutuul oli juba tuntav…
Elva maanteel väljas ja esimene tõus sai enam vähem, aga siis oli laustuul. Üsna mõruks võttis olemise. Aga jalad olid kuidagi ära harjunud selle piinaga nii et üritasin ikka mingitki hoogu hoida ja liikusin edasi.
Mälu võib petta, ja üsna suurelt, aga ise arvan et alles Nõo kandis tuli järksu just nagu ei kuskilt suur grupp tagant ja neelas mu alla. NIi suures grupis sees oli aga väga närviline sõita (paar korda sain järsult pidurdada, ühe korra riivasin eessõitja rehvi ja selja taha ma vaadata ei jõudnud. Kellel iganes ma stressi põhjustasin andke andeks, algaja…).
Nii et üritasin pidevalt vasakult ennast välja närida, vaikselt ette liikuda ja siis järgmise eesseisva üksiku/grupini liikuda. Tartusse jõudmise ajaks oli see sama suur grupp mu vast nii 6 korda neelanud ja jälle eest välja sülitanud… Üks Arctic Spordi kostüümis tütarlaps tundus sõitvat piisavalt stabiilselt et kui ma grupis olin siis tema järgi hoidsin. Naisterahvaid oli selles grupis üldse päris mitmeid kes tundus et esimest korda ei sõida.
Mingi hetk tekkis tuhande ringis numbreid rohkem, ehk siis minu arvutuste järgi pikema maa sõitjad. Lootsin et nad liiguvad kiiremas tempos aga ju polnud ka neil selle vastutuulega mingit soovi lõhkuda.
Vahpeal möödus mingi auto meist paremalt mööda kruusast teepeenart.
Ühe meie alggrupi liikme saime kuskil poole Tartu tee peal kätte, ta tundus et oli üsna üksi jäänud ja pidi ränka tööd tegema.
Uuesti lõunakeskuse juurest ja seekord paremale. Võtsin tempo ülesse ja alles vangla juurde alla keerates lõi tuul hoo maha. Suurem grupp oli kas ära lagunenud või maha jäänud, mõned selle liikmed liikusid minuga enam vähem samas tempos.
Peale raudteeülesõitu jazzi pesula juures hakati järjest tempot kruvima aga vastutuul oli ikka kõva, nii et pigem üritati ikkagi kellegil sabas olla.
Ja oligi finish, panin jala maha et kiipi saaks tütarlapsed maha lõigata raamilt ja sain kohe jalga painutama hakata et kramp ära läheks… ja siis väntasin sauna.
kõik kes te tahate mind kiruda et ma teile ette keerasin, siis ärge kiruge. aga igatahes olin ma see mees kellel numbrit selja peal ei paistnud sest joogikott kattis selle ära (pudelist on nii keeruline ju juua, nii mõnigi oli selle maha pillanud ja ühest sain raksuga üle ka sõita).
Natuke jäi tunne et mu raha kulutamise kihk maksis end kätte, ehk siis mul olid peaaegu et õiget nägu riided seljas ja siis otsustati et juu see mees jaksab.
Järgmisel korral näeme ja sõidame kiiremini.

Read 1 comment

Comments are closed.