Las ma virisen

Tore, et on entusiastlik seltskond kes ikka suuri spordiüritusi korraldab. Üle 3000nde osavõtja (kellest rohkem kui pooled on lapsed) sügisel jooksma saada on väga tubli. Aga…

Yes, but – nagu öeldakse.

Kui ma saadan oma lapsed jooksma ja lähen neile finishisse vastu, ja leian end seal muretsemast, sest nad ei paista lihtsalt koos lastega rajale läinud täiskasvanute vahelt välja siis ei ole see minu jaoks tore üritus kuhu tahan jälle minna. Jah ma saan aru lastest kes ei taha/julge üksi rajale minna, ja lapsevanematest kes nendega kaasa lähevad. 5-7 aastaste jooksus tegelikult ei ole seda võibolla siiski nii massiliselt vaja. Aga palun, alustage siis nendest lastest kes ise jooksevad tagant poolt. Täiskasvanute hulgas on ka ‘eliidi’ koridor ja siis muud. Võibolla need üksiküritajad polegi kiiremad kui oma vanema poolt tiritud ja tagant lükatud või sülle kistud (kuulsin ka kaebust, et sellisel juhul ei pöörata üldse tähelepanu kellele oma lapse jalgadega vastu pead või riideid äsatakse). Võibolla.

Leave a Reply