mir

Maanteemuuseumis saab istuda rakisel mis püüab jäljendada väiksel kiirusel auto kokkupõrget seisva objektiga. Kus on sama jalgratta jaoks?
Mul on hea meel, et nii palju rattureid on tänaval. Paljudel neist puudub igasugune aim sellest, kui kõva pauk on kui rattur kohtub jalakäija, teise ratturi või mõne statsionaarse elemendiga tänavaliikluses. Vähemalt jätavad nad oma sõiduga sellise mulje. Mina olen kokku põrganud nii teise ratturi kui ka mõne seisva objektiga ja olen rõõmus selle üle, et pole ohtlikuks osutunud ühelegi jalakäijale.

Et kui ka täiskasvanud peaks rattalubade saamiseks näiteks tegema läbi 2 katset, üks kus nad täis mängusumomaadleja kostüümis (no see pehmendustega) jäävad ette 30km/h liikuvale ratturile ja teine kus nad 30km/h sõites polsterdatud inimesele otsa sõidavad. Pärast seda ma loodan väga, et nad julgevad ikka kihutada (sest see on ju mõnus) aga tihedas jalakäijate ja ratturite liiklusvoolus hoiavad väheke vahet. Eriti eluliseks teeks katse kui rattur ei tea milline polsterdatud pall talle ette või otsa hüppab. Sest jalakäijaid ei tea kunagi ette… Rattureid ka mitte.

Leave a Reply