näis kas teeme

viimaks otsustasin ka “teeme ära 2008” üritusel osaleda. selle pärast viimaks et lõpuks ometi leidsin kuskilt infot kus ilusti ära seletati mismoodi korraldus täpselt välja näeb jne. aga rääkides üritusest ka sõprade/tuttavatega olen hästi palju kohanud (enamuses) hoiakut “mina teiste järel ei korista” või “ma oma maalappi nagunii korrastan”. see esimene seisukoht pakun on põhjus miks osavõtjaid pole nii palju kui võiks.
ahjaa, need “avaliku elu tegelased/staarid” kes televisioonis üritust reklaamivad, kas ma ikka saan neid kõik kuskil metsas kohata?
miks selline üritus ei võiks kohustuslik olla, kõigile. et ainult vabaks saad enda osta kuidagi, või siis et tankistist asendaja leida. ühiskondliku töö rakendamist karistusena ei tule meil ilmselt niipea.
ja see laupäev lähen juba eelkoristusüritusele, kui töökoht ikka saab piisavalt huvilisi kokku et selle organiseerimisel mõte on.

Read 6 comments

  1. kordan ennast uuesti – olen kõik kohustused oma riigi ees täitnud ja ei näe vajadust neid juurde võtta lihtsalt selle pärast et keegi meelevaldselt omistab mulle hoiaku et “mina teiste järelt ei korista”. kui riik leiab, et prügi probleem on tõsine, siis aga palun – võtke ja tehke sellega midagi. on selleks siis pädevate karistuste kehtestamine, vahendite leidmine koristamiseks või muud mehhanismid (maksusoodustused jm).
    teemast üldisemalt – on ebaõiglane tüürida avaliku kampaaniaga imago nooleotsa inimeste poole suhtumisega et kes ei tule sellele üritusele ei hooli keskkonnast. vastupidi, see sulgudes enamus ei ole lombakad ning on oma tegudes eetilised ning seadusekuulekad. seda vähest osa lombakaid parandabki ainult haud ning kui puuduvad mehhanismid nende korralekutsumiseks, siis saavad ebakindlamad inimesed kelle sotsiaalset närvi see kampaania puudutas käia koristamas igal aastal. ehk siis lihtsamalt – kes loobib oma autokumme metsa alla, see jääbki seda tegema. sarnaseid kampaaniaid need inimesed ei pane ilmselt isegi tähele, rääkimata sellest et see neid kuidagi mõjutaks oma teguviisi ümber vaatama.
    ka telekampaaniad haiglatele igasuguste seadmete ostmiseks. inimesed maksavad sotsiaalmaksu (muude maksude hulgas) millest peaks vajalikud asjad saama muretsetud. kui selle rahaga toime ei tulda, siis tuleb üle vaadata kas maksu suurus või inimesed kes seda planeerivad. annetajatele ei saa annetamist keelata, aga inimesi kes otsustavad mitte annetada ei saa tembeldada ka ükskõikseteks.
    tegelikult võiks üldse pikemalt mõelda selle üle, et kust jookseb optimaalsuse piir riigi ja inimeste kohustuste vahel. nii ‘minimaalsel’ riigil kui ka ‘maksimaalsel’ riigil on omad plussid ja miinused. arvatavasti ei olegi õiget vastust olemas, sest iga kodaniku ootused riigi suhtes on erinevad. käesolev väljendab siis minu omi.
    aga kokkuvõtteks – heategevus või hea tegemine on iga inimese enda valik ja seda ei tohi kallutada avaliku arvamuse negatiivseks kujundamisega nende suhtes kes sellega ei tegele. kui näiteks põhiseaduses oleks kirjas, et iga kodanik peab tegema 8 tundi üldkasulikku tööd riigi heaks aastas, siis ei tuleks mu klaviatuurilt praegu ühtegi vajutust ja kindad oleks juba ostetud. ja ümbrikupalka ei võtaks vastu ikkagi.

  2. minu rahval on rohkem selline suhtumine et “muidugi teeme ära”. mitte kõik ainult ei osale, vaid paljud osalevad ka grupijuhtidena jne. kellelgi pole küsimustki, kas osaleda või mitte.
    nii et noorus pole väga hukas.

  3. kas sa kalmer oled kunagi mõelnud sõnale “eeskuju”?
    oletame et sul saavad järglased suureks ja muu selline teema….
    siit võib väga pikalt edasi filosofeerida…

  4. olen küll. ja selle pärast ma ei võtagi ümbriku palka ja ei sõida täis peaga. filosofeeri sina siit edasi.
    ilmselt te ei viitsinud mõttega lugeda. ma siis ütlen ühe lausega – vabatahtlikkus on antud kampaania puhul muudetud sunniks üldise suhtumise kujundamisega stiili et ahah, sa oled ka siis selline “mina-teiste-järel-ei-korista”-inimene.
    ma ei keela kellelgi midagi teha oma vabast tahtest, aga ma ei saa aktsepteerida manipulatiivsete tehnikatega korraldatud “vabatahtlikkuse” kampaaniaid. kõik kes te seda tegema lähete olete väga head inimesed – tegutsege selle pärast et te ise seda teha tahate, mitte selle pärast et kui ei lähe siis kolleegid vaatavad imelikult.

Comments are closed.